Raudteetamm

Samaaegselt Pärnu–Valga raudtee ehitusega ehitati ka Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmeline harutee (algselt Laatre–Viljandi kitsarööpmeline harutee), mis avati ajutiseks liikluseks 31. jaanuaril ja alaliseks liikluseks 1. augustil 1897. Kitsarööpmeline raudteeharu Mõisaküla ja Viljandi vahel suleti 3. juunil 1973.

Võrreldes laiarööpmelise raudteega oli kitsarööpmelise liini ehitus oluliselt odavam, eelkõige seepärast, et ehituse käigus polnud vajadust teostada mahukaid mullatöid. Maksimaalne lubatud rongide sõidukiirus oli vaid 25 versta tunnis (26,6 km/t), mis aga oli hobutranspordiga võrreldes suurem.

23. detsembril 1894 a. oli Teedeministeeriumi poolt antud luba kitsarööpmelise raudtee ehitamiseks Valga ja Pärnu vahel koos haruteega Laatre postist Viljandini (kuni 1919 a. – Fellin). 1895. aasta kevadel eraldati raudtee ehitamiseks 2 570 100 rubla ning ehitustöid alustati koheselt.

1896. aasta kevadel, kui mullatööd olid tehtud, algas rööbaste paigaldamine korraga Valga ja Pärnu poolt, sama aasta septembris hakkasid Pärnu ja Valga vahel töörongid liikuma. 125-kilomeetrise liini pidulik avamine toimus 5. oktoobril 1896. a. Laatre – Viljandi harutee rajamiseks kulus aga rohkem aega, kui Pärnu – Valga liini, mis oli seotud antud piirkonna raske profiiliga. Paljud mäed, orud ning jõed tegid oluliselt raskendusid insener Hackel`i poolt juhatavaid ehitustöid.

Kaubarongide esimesed katsesõidud algasid Laatre – Viljandi raudteelõigul 9. jaanuaril 1897 a, katse reisrongid hakkasid liikuma alates aga 20. jaanuarist. Uue 45-kilomeetrise harutee pidulik avamise tseremoonia toimus 31. jaanuaril 1897 a. Viljandi jaamas. Nüüd oli Eesti kitsarööpmeliste raudteede kogupikkus 170 kilomeetrit. Raudtee rajamise hinnanguline maksumus oli 13 tuhat rubla versta eest.

Esialgu kestis reis Laatrest Viljandisse umbes 4 tundi, kuid liini arenemisega ja uute võimsamate vedurite kasutuselevõtmisega sõiduaeg vähenes.

Viljandi – Laatre rongi piletihind III klassi vagunis oli 1 rubla ja 16 kopikat ning II klassi vagunis – 1 rubla ja 94 kopikat. Viljandist Pärnusse võis sõita III klassi vagunis 2 rubla ja 57 kopikate eest ning II klassi vagunis 4 rubla ja 28 kopikate eest. Viljandist Valgani maksis pilet III klassi vagunis 3 rubla ja 1 kopikat ning II klassi vagunis – 5 rubla ja 2 kopikat.

Liini avamise ajaks toodi raudteele seitse Belgia päritolu M-seeria auruvedurit, neli II klassi vagunit, viis III klassi vagunit, kuus II ja III klassi segavagunit, neli pagasivagunit, 50 kinnist vagunit ja 89 platvormvagunit. Veduridepood rajati Pärnusse (4 kohta),Valgasse (2 kohta) ning Viljandisse (2 kohta). Aastal 1897 täiendati veeremiparki uute Kolomna tehase 60-seeria auruveduritega.

Samal aastal 1897 alustati juba Viljandi – Tallinna liini projekteerimist. Kitsarööpmelise raudtee rajamine algas aasta 1898 detsembris, liini avamine toimist 1901. aastal.

Aasta 1899 kevadel Laatre posti juures alustati uute raudteetehaste ja kuuekohalise vaduridepoo ehitamist. Varem paiknesid tehased Papiniidu piirkonnas, kuid aastal 1898 oli tehaste all olev maa väljaostetud saksa ettevõtega “Waldhof” suure tselluloosivabriku ehitamiseks. Koos sellega hakati Laatres suure raudteesõlme rajamist seoset kavandatava raudteega Riia suunas. Töötajate asula ning hiljem ka raudtejaam said nimeks Moiseküll (peale 1922 a. – Mõisaküla). Uued raudteetehased said valmis aastaks 1900.

Aastal 1923 Juurdeveoraudtee Seltsile kuulunud kitsarööpmelised raudteed riigistati. 18. augustil 1926. a. Eesti Vabariigi Valitsus otsustas likvideerida Pärnu-Tallinna Juurdeveoraudtee kui iseseisev ettevõte ning ühendada kõik raudteeliinid Eesti Vabariigi Raudteega.

Liikluse turvalisuse tagamiseks oli 1932. aastaks kõikidel kitsarööpmelistel raudteel rakendatud Phylax sausüsteem, mis asendas aegunud telegraafi.

1930-ndate aastate keskel oli Tallinn – Viljandi – Mõisaküla liinil hakkasid reisijäid teenindama uued mootorrongid, mis said rahvasuus nimetatud Mulgi Ekspressiks. Mootorvagunid olid ehitatud Riigi Sadamatehastes ning II ja III klassi järelvagunid Mõisaküla tehastes. Uute rongide kasutamine võimaldas oluliselt väheneda sõiduaega – nüüd oli võimalik 4 tunniga jõudma Mõisakülast Tallinnasse. Mootorrongid teenindasid reisijäid Teise Maailmasõja alguseni.

1960. aastatel otsustas NSVL juhtkont loobuda magistraalsete kitsarööpmeliste raudteede kasutamisest. Moskva survel pidi kohalik raudtee juhtkond otsima võimalusi kitsrööpmelisi raudteede ümberehitamiseks või sulgemiseks. Nii olid olulisemad liinid ümbernaelatud ning väiksema liiklustihedusega liinid ülesvõetud. Viljandi – Mõisaküla raudteelõik otsustati sulgeda ning rajada laiarööpmeline Tallinn – Riia raudtee läbi Pärnu.

Kitsarööpmeliste raudteede ümbernaelutamine algas aastal 1967 Põhja-Eestist ning jõudis Mulgimaale 1970-ndate algul. Aasta 1973 algust ning liini sulgemiseni 3. juunil 1973 a. liikusid rongid Viljandi – Mõisaküla liinil kaks korda päevas. Viimane reisirong sõitis Mõsakülast Viljandisse ja tagasi juba Läti Raudtee veduriga TU2-151. Vedur oli kaunistatud sirelipärgadega ning tekstiga “Viimane Mulgi Ekspress”.

Varsti sai valmis uus Türi – Viljandi raudtee. Esimene laiarööpmeline rong pidulikult saabus Viljandi jaama, mis n&uud;üd oli liini lõpp-jaamaks, 5. juulil 1974 a.

Mõisaküla sai oma laiarööpmelise raudtee vaid aastaks 1981, kuid eriti kaua see liin ei eksisteerinud. Juba 1990-ndate lõpusks oli reisirongide liiklus suletud, hiljem korjati ka rööpad üles. Viimane Pärnust edasi Mõisaküla poole liikunud regulaarne reisirong sõitis 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid Mõisakülla veel aastani 2000.

Eesti raudteeajaloo selts, Dmitri Knjazev